Kätte oli jõudnud suurte muutuste aeg. Nõukogude Liit lagunes ja Eesti sai taas iseseisvaks. Senine elukorraldus enam ei toiminud ja selge arusaam, kuidas edasi minna, samuti puudus. Selle eest oli aga suur entusiasm ja teotahe. Oli nii nooruslikku julgust kui ka otsest vajadust muutuste tuules ellu jääda. Varasem kogemus sotsialismilt kapitalismile üleminekust puudus ja tegutseda tuli paljuski katse eksituse meetodil. Põnev oli.

Ojasaare eluhooned kuulusid Rakvere Põllumajandustehnika Ühistule. Tollel ajal kellelgi isiklikku maatükki olla ei saanud ja oli tavaline, et majandi töötajad said riigi maad kasutada  endale põllumajandussaaduste kasvatamiseks. Nii oligi Ojasaare piirkond kasutuses kartuli, porgandi ja vilja kasvatamiseks.

Endises laudahoones kasvatati broilereid. Elumajas püsielanikke polnud. Hooned ja nende ümbrus olid suhteliselt kasimatus seisus. Selline olukord ei häirinud, sest üheks eesmärgiks oligi saada korterist välja loodusesse, andes endale tegevust ja lastele töökasvatust.