Olen ikka öelnud, et Ojasaarel ei saa me pakkuda golfimängijatele kõrget kvaliteeti väljaku osas, aga vaadake lilli ja liblikaid. Tundke rõõmu looduse ilust, rahust ja vaikusest.
Mõned päevad tagasi tabasin ennast lillepeenra juures mõttelt, et heal juhul oskan vaadata suuremat pilti kogu Ojasaare territooriumist, aga kui palju ilu võib olla ühes ainsas lilleõies, jääb märkamata. Alati tundub olemas vajadus mingi töö kiiresti ära teha, et pisutki paremat olukorda väljakul pakkuda. Ei tee tööd vastumeelselt, aga kas midagi ei hakka mõttelaadis viltu minema? Meist enamusel?
Olen märganud olulist vahet külastajate suhtumises. Valdav enamus inimestest, kes tulevad meie juurde esimest korda golfiga tutvust tegema, märkavad esmalt kaunist üldpilti. Sama teevad ka välismaalased. Meie golfimängijal on kohe varuks võrdlus suurepäraste väljakutega ja jutt läheb suures osas griinide peale. Välja lööb jällegi erinevast kogemusest tingitud suhtumine. Kui sageli ei julge esimest korda väljakule sattunud inimene astuda kolm päeva niitmata griinile, kartes midagi ära rikkuda, siis golfimängija jaoks on üle 5 mm kõrgune muru juba palli veeremiseks aeglane. Ja ongi aeglane. Kõik peab olema kiire. Väljakule jõudmine peab olema kiire, mängutempo peab olema kiire, väljakult lahkumine peab olema kiire, järgmisse kohta jõudmisega on kiire. Kas ikka peab olema kiire? Vaatame vahel lilli ja liblikaid ka. Allpool olevas galeriis mõned pildid Ojasaare sügisestest lillepeenardest. Liblikas ka ilusti olemas.
- oktoober 4, 2020
- Postitas: Jaan
- 1 Kommentaar
One Response to Lilledest ja liblikatest